Liigu sisu juurde

Kestus minutit ilma filmisiseste kommentaarideta aitab toda aega lähemale tuua, või siis aitab aru saada, et me ei olegi toonasest nii kaugel kui ehk arvame. Enamik tegevusest leiab aset ühes korteris. Vainokivi näib suutvat ja tahtvat avada olevikus toimunud sündmusi, sageli ka öeldud sõnu välkkiire montaažpildiga olnust. Katre Valgma Minu Kõva aplaus härra Ari Asterile! Peamist ideed peab kogu aeg üleval hoidma, mis on raske, sest aeg pidevalt kulub ja idee võib jooksvalt vananeda.

Toomiku arvates peab režissöör intuitiivselt tajuma, et võtteprotsess on elus ning et film ongi mingis mõttes selline täiesti sõltumatu olend, mis ei pea üldse meile teada ja tuntud elu adekvaatselt peegeldama. Ajakirja Teater. Sina, Jaan Toomik, oled eelkõige kunstnik — maalija, installaator, tegevus- ja videokunstnik, aga viimasel viiel aastal ka režissöör, mistõttu keskendume oma jutuajamises filmiga seonduvale audiovisuaalsele videokunstile, lühimängufilmidele ja täispikale mängufilmile.

Mu esimene laiem küsimus puudutab sinu teed tahvelmaalist videoteoste loomiseni Kuidas sina kui maalikunstnikuna alustanu, nn uusmetsik, jõudsid staatilisest tahvelmaalist liikuva helipildini — videoni ja sellest edasi lühimängufilmini?

Selleks tuleb tõesti minna üsna kaugele tagasi, See oli üldse üks murranguline aeg mitte üksnes meil, vaid ka laiemas maailmas, ja nagu kõik teisedki meie põlvkonna inimesed, langesin ka mina meeletu infolaviini alla, mis seoses Berliini müüri lagunemisega tulvama hakkas. Tekkisid võimalused reisida, kõik püüdsid endasse ahmida meile uut informatsiooni, mitte üksnes kunstivalda puutuvat, vaid ka poliitilist ja üldkultuurilist teavet.

Õppisin siis suhteliselt klassikaliste maalikunsti reeglite järgi, sellises poolakadeemilises realistlikus laadis, informatsiooni muudmoodi teoste loomiseks oli vähe, aga püüdsime viimastel kursustel ikka mitut moodi eksperimenteerida ja mul kadus millegipärast maalikunsti kui sellise vastu suurem huvi, 3x Slimming Power Arvustused kõik see varem tundmatu uus hakkas rohkem köitma.

Algas see umbes sel ajal, kui Koplis tekkis veider, nn kihhotistide Don Quijote — T. Tuli meelde — sellest on juba kakskümmend viis aastat läinud! See oli kunstiliste tegevuste ja aktsioonide grupp, ühendus, me ise nimetasime neid tegevusi toiminguteks. Siis ruulis Rühm T, me olime tundmatumad, aga võtsime ette land art-aktsioone ja kihhotsim kätkes endas mitteloogilist, ratsionaalsele mõistusele allumatut käitumist.

Elasin siis Kopli liinidel oma ateljees ja mingi hea juhuse tõttu, millele eelnes ka üks residentuur Saksamaal ja teine Inglismaal, kus tegin installatsioonilaadseid objekte, sattusin silma ühele Ida-Euroopa kunsti kuraatorile, kes Filmi isa poletava poja kohta meie regioonist kunstnikke São Paulo biennaalile.

Filmi isa poletava poja kohta

Mõtlesin siis, et teen kui biennaalile kutsutu mingi uue töö ja miskipärast oli video vormis seda kõige lihtsam teha.

Olin siis mõjutatud idamaisest mõtlemisest ja filosoofiast, zen-budismi õpetusest. Veel ujuva ja Filmi isa poletava poja kohta jõnksleva tehisliku peegelkuubi kulgemine mööda jõemaastikke oli ühtaegu DNP rasva kadu paevas, jäigas tahuka vormis peegelduv ja vahelduv looduse muutlikkus.

See vormis ja sisus ühendatud vastandus kui korraga disharmoonia ja harmoonia oligi põhiline idee.

São Paulo biennaali peeti Kuidas läks edasi? Paistsin São Paulos silma.

  1. See võis olla kas 50ndate lõpp või 60ndate algus, kui Paide kultuurimaja külastas Eino Baskin.
  2. Autahvel. Filmiaasta | Film | ERR
  3. VASTAB JAAN TOOMIK | teater. muusika. kino.
  4. FAT-makrode poletamine
  5. Film, mis põleb ja põletab - AK - Arvamus

Tekkis nagu selline … … huvi kunstniku vastu? Algas päris tihe esinemise periood, tuli pakkumisi, mind valiti peaaegu kõikidele tähtsamatele biennaalidele. Seoses sellega hakkasin produtseerima videoid ja tundus, et see oli siis kõige parem. Ma olin siis n-ö materiaalse kunsti taagast tüdinenud, väsinud maalide tassimisest, mis ei mahtunud ühes tükis ateljeest välja ei uksest ega aknast.

Videod olid mingis mõttes justkui selline puhas tegemine, kuigi nende Filmi isa poletava poja kohta eelnes päris palju mitmesugust askeldamist. Sellest ajast meenub, et sul oli kusagil Euroopas, vist Saksamaal, üks residentuur mingis suhteliselt konservatiivses loomemajas, kus sinult oodati pärast ilmselt klassikalist maalide näitust.

Aga sa käisid maalimise asemel igal hommikul Filmi isa poletava poja kohta päikesetõusu ja õhtul loojangut ning maalide asemel esitasid hoopis fotod kombineerituna ärajoodud veinipudelite siltidega. Oli see omamoodi kontseptuaalse fotokunsti etapike enne videoid? Jah, lõin seal mitmeid kontseptuaalseid-meditatiivseid töid, ei tahtnud midagi traditsiooniliselt otseses mõttes kujutada ja see mõjus sakslastele suhteliselt üllatavalt, kuna nad eeldasid, et just kadunud Nõukogude Liidust tuleb üks selline mees, kes maalib neile õllekanne ja veinivaate.

Üldiselt püüdsin läänes ahmida igasugust kunsti, käisin palju näitustel Saksamaal ja Prantsusmaal. Laias laastus võib öelda, et kogu see liikumine videote poole algas kakskümmend kaks — kakskümmend kolm aastat tagasi. São Paulo tarvis ujutasid oma peegelkuupi alguses Emajões ja pärast ka Prahas Vltava pinnal, Filmi isa poletava poja kohta sai muutumatu-muutliku kontseptsiooni mööda videosse võetud.

Puhverdatud otsigutulemused

São Paulo paikneb maakaardil Tartu ja Paha pikendusjoonel teisel pool planeeti. Ometi oleks kitsas sinu laadi üksnes kontseptualistlikuks nimetada. Tundub, et püüad teha puhastatud ja minimalistlikku kunsti, kus olulised üksnes äärmiselt valitud ja sõnumi edastamiseks möödapääsmatud väljendusvahendid.

Ujuva-kõikuva peegelkuubi jõnkslev libisemine mööda jõe kaldamaastikku tekitas mitmete liikumiste lainetus, oksad, linnud jms hetkedes järjepidevalt irratsionaalse elavpildilise muutuse.

Inimese disainitud peegelkuup looduse vaikse stiihia vallas lõi mitmedimensioonilise mängulisuse, mida keeruline seletada.

Film, mis põleb ja põletab

Mängulisus Filmi isa poletava poja kohta loojatele üldiselt tähtis omadus ja pidid ka mängufilmideni jõudma. Aga enne veel videotest.

Sa pole kusagil filmikoolis päevagi õppinud, oled kõike ise õppinud, tulnud heas mõttes nagu mees metsast meie filmikunsti, siia ka oma isepäise jälje juba jätnud ja ka rahvusvaheliselt mõne lühimängufilmiga festivalidel auhinnatud. Aga enne seda, milleni varsti ka jõuame, viljelesid oma kümme aastat mitmesugust audiovisuaalset lühivormi peamiselt uue moodsa kunsti võtmes.

Autahvel. Filmiaasta 2019

Kirjelda palun seda protsessi, kuidas arenesid kunstivideote loomisest pikema ja narratiivsema liikuva filmi ehk lühimängufilmi võtmiseni. Ehk teisisõnu: kuidas sai videokunstnik Toomikust režissöör? Alguses võtsin videoid ühe osana mingi suurema ruumilise installatsiooni tarvis.

Filmi isa poletava poja kohta

Video oli kontekstis lihtsalt üks element kõrvutamaks konkreetsust ja illusoorset reaalsust. Teostasin hulga kohaspetsiifilisi videoprojekte.

Kaspar Viilup kultuurikriitik 1.

Näiteks projekteerisin öisele tiigipinnale mujal filmitud tormiseid merelaineid, mängisin nihetega. Suunasin tühja akna peale tantsima tuleleegid ja hiljem läkski see ekraan päriselt põlema, nii et äkki oli illusoorne videotuli ja päriselt põletav tuli korraga mängus.

Hiljem muutus video järjest iseseisvamaks käsikäes sellega, kuidas mu teemad muutusid inimesekesksemaks ja ka sotsiaalsemaks, alguses olid videod meditatiivsemad. Seda tööd eksponeeriti Selle töö edukuse määras teatavate asjade kokkulangemine.

Üritasin leida mingit keskkonnaheli, mille saatel oleks võimalik tantsida, ja selleks oli laevamootori rütm nagu loodud. Teiseks Koia kaalulangus see kontekst, mis Estonia hukkumisele järgnes.

Mitme tasandiga töö pälvis tähelepanu, andis mulle tuult tiibadesse ja julgust jätkata mitme projektiga. Uisutad selles mõni minut vältavas videos alasti merejääl, kord kaugenedes, siis jälle ringiga lähenedes, taustaks varateismelise poja hääl laulmas koraali. Aga tahtsin Filmi isa poletava poja kohta tagasi vaadata varasemasse aega, kui dokumenteerisid videokaameraga nii maastiku- tegevus- kui kontseptkunsti.

Mis ajal said omad operaatori ristsed? Selles oli mitu etappi. Alguses ma ise ei filminud midagi, millalgi aga muretsesin endale kaamera ja hakkasin ise lühikesi, mõneminutisi dokumentaalseid juppe võtma.

Filmi isa poletava poja kohta

Videotegemise tehnika aga arenes tohutult, kunstnikuna ei jõudnud nende tehniliste muutustega sammu pidada ja ma loobusin, sest ajaga kaasas käimine oleks nõudnud pidevalt uute ja paremate kaamerate ostmist. Lihtsam oli … Ma üldse käsitlen video tegemist nii, et kui mul tekib mingi idee või kujund või nägemus, siis on see nagu luuletuse kirjutamine — sul peab olema mingi idee ja tundmus!

Ma ei hakka otsima ekstra mingit materjali, et võtan mingi teema ja hakkan nuputama. Mul peab tulema puhtalt inspiratsiooni pealt. Vahest võib sinu laadi nimetada ka postkontseptualismiks. Siis hakkas sinu videotes tähtsat Filmi isa poletava poja kohta etendama ka auditiivne moment, täpselt valitud sugestiivne toon või siis helitugevuse vaheldumise efekt. Ainult inimhääle asemel paisub kose mühin ja vaibub siis taas, nagu reostaadi pealt sujuvalt maksimumini ja tagasi.

See oli iseenesest lihtsal vahetusel põhinev võte, aga oma näilises minimalismis ikkagi geniaalne asendus. Nagu sa ütlesid, pole ma küll ühtegi minutit spetsiaalselt kusagil filmi õppinud, aga päriselt see ikkagi nii ei ole. Kompositsioonitunnetus on mul üldiselt sarnane kõikides visuaalsetes kunstides, olgu siis maalis, videos või ka filmis rakendatavaga. Andrei Tarkovski on öelnud, et hea režissöör võiks olla vähemalt üle neljakümne aasta vana ja osata ka maalida.

Maalikunsti tundmine ja sellest tuleneva kompositsiooni õppimine oli režissööride jaoks eelmise sajandi filmikoolides ja küllap praegugi kohustuslik. Teatav pildi- ja ruumitunnetus on maalijatel ja režissööridel sarnane.

  • Toomiku arvates peab režissöör intuitiivselt tajuma, et võtteprotsess on elus ning et film ongi mingis mõttes selline täiesti sõltumatu olend, mis ei pea üldse meile teada ja tuntud elu adekvaatselt peegeldama.
  • Meghan Markle ja prints Harry Scanpix Prints Harry ja tema abikaasa Meghan tähistavad täna elu ilusaimat päeva - noorpaarile sündis esimene laps.
  • Miami kaalulangus spaad
  • Victoria (Ühe armastuse lugu) I jagu () - Eesti filmi andmebaas
  • Victoria (Ühe armastuse lugu) II jagu () - Eesti filmi andmebaas

Ma lõin Kunstiakadeemias paralleelselt fakulteedi interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli. See oli juba Programmi koostades arvestasin, et see peab olema võimalikult laiapõhjaline, kutsusin filmikunsti ajaloost lugema Jaan Ruusi, klassikalisest stsenaristikast Olev Remsu ja mitmeid teisi filmiasjatundjaid, aga ka näitlejaid, muusikuid, tantsijaid ja heliloojaid. Osaliselt kuulasin ka ise neid loenguid ja kultuurihuvilise inimesena laiendasin oluliselt oma silmaringi.

Muidugi mängivad mu kunstikogemuses omaette rolli sajad üle maailma vaadatud näitused. Jõuame nüüd oma jutuajamises ka filmini. Meenub, et see oli üpris dialoogivaene, valitud nappide sõnadega, tegevuslikult viitav, kuidagi peidetud, mitmeid moraalitahke ja ka esteetilist sfääri puudutav linalugu. Päris tummfilmi pole sa ju kunagi teha tahtnud, aga sõnadega koonerdanud küll, neid vältinud ja täpselt valinud. Liikuv ja arenev kompositsioonide ahel peab ise sõnadeta jutustama. Tundub, et oma vaatajat pole sa kunagi alahinnanud.

Seda küll.

Kolm põletavat küsimust Harry ja Meghani äsjasündinud poja kohta

Filmikunst on paljuski ka kompromisside kunst erinevalt videost. Videos on sul vähe raha ja vahendeid käes, aga saad üsna kiiresti ja spontaanselt selle asja ära teha.

Aga et teha klassikalist filmi, on ju vaja märksa suuremaid ressursse ja kooskõlastusi. Selles protsessis pead ennast pidevalt ka iseendale tõestama, et ideed kannaksid. Kokkuvõttes on see nii pikaajaline protsess, et film muutub mingis mõttes kollektiivseks loominguks.

Kui seda rohkem analüüsida, siis võiks näha, et ühendasin selles veidra dokumentaalsuse mängufilmiliku atmosfääriga. Tuli draama, pornograafia, religioosne spekulatsioon, tragikoomika ja ka absurd. Lühikesse formaati oli surutud üsna palju erinevaid võtteid ja teemasid ja ka käsitlusviise. Eestis ei andnud leviks tõuget seegi asjaolu, et ma ise produtseerisin selle filmi.

Polnud mingit tagalat ega turustamise kogemust. Selle taga võib aimata isiklikku, kaua läbiseeditud kogemust, aastakümnetepikkust painet, vahest isegi mingit koormavat süüd, millest võis filmi kaudu vabaneda. Lõid morbiidse atmosfääriga visuaalse narratiivi, auditiivne aktiivsus oli kindlasti Kana poleb rasva pärsitud. Ühtepidi ärajutustamata lugu, täiesti autobiograafiline aines mängufilmi kunstilises formaadis, taga oli täiesti tõepärane, autentne lugu minu nõukogudeaegsest sõjaväeperioodist Volgogradi lähedal.

Ja siis vahepeal tehti minust üht dokumentaalfilmi. Ja-jah, see käis Allfilmi kaudu.